Kliinilises praktikas sageli kasutatava mitteinvasiivse hapniku kohaletoimetamise seadmena on nasaalsed hapniku kateetrid loodud nii, et nende põhieesmärgid on "stabiilne hapniku kohaletoimetamine", "mugav sobivus" ning "ohutus ja töökindlus". Modulaarsete komponentide ja ergonoomilise disaini abil saavutatakse tasakaal tõhusa hapnikuvarustuse ja vähese ärrituse vahel. Selle struktuuriomaduste sügav mõistmine aitab optimeerida kliinilist rakendust ja seadme valikut.
Nina hapnikukateetri põhikorpus on valmistatud kõrgmolekulaarsetest meditsiinilistest materjalidest, tavaliselt pehmest polüvinüülkloriidist (PVC) või plastifikaatorivabast -termoplastsest elastomeerist (TPE). Need materjalid ühendavad paindlikkuse ja biosobivuse, vähendades nina limaskesta mehaanilist ärritust. Põhikorpus on peenike toru ning funktsionaalsete nõuete alusel jaotatakse need ühe-valendiku ja kahe{5}}valendiku tüüpideks: ühe-valendiku kateetritel on lihtne struktuur ja need sobivad madala-vooluga (vähem kui 3 l/min) rutiinseks hapnikraviks; topelt-kateetritel on ühel küljel täiendav luumen, mis suudab samaaegselt niisutusvedelikku tarnida või ühenduda rõhujälgimismooduliga, laiendades sellega mitme parameetri haldamise stsenaariume.
Kateetri ots on kaheharuline nasaalne sisestusosa, mis koosneb kahest õhukesest painduvast torust, mille läbimõõt on umbes 1–2 mm, tavaliselt 7–10 cm. See disain tagab, et ots paikneb pärast ninaõõnde sisestamist ninaneelu kohal, kasutades ära ninaõõne loomulikku kumerust, et juhtida hapnikku allapoole ja vähendada otsest õhuvoolu kahjustust limaskestale. Toruotsad on sageli ümarad, et teravad servad ei kriimustaks nina nahka; mõnel tootel on toru pinnal mikropoorne massiiv, mis hajutab õhuvoolu, vähendab kohalikku rõhku ja suurendab veelgi mugavust.
Kateetri keskmises osas on reguleeritav kinnitusseade, tavaliselt painduv kõrvaaas või ninaklamber, mis on ühendatud põhitoruga libiseva pandla kaudu. See võimaldab tervishoiutöötajatel reguleerida tihedust vastavalt patsiendi pea suurusele, vältides kateetri nihkumist või nihkumist. Fikseerimisseadme kontaktpinnad on sageli kaetud silikoonist libisemisvastaste patjadega, et suurendada stabiilsust ja vältida survejälgede tekkimist kõrva või ninasillale.
Taga-otsa liides kasutab standardiseeritud Luer-pistikut või{1}}kiirühendusliidest, mis ühildub tavaliste hapnikuvarustusseadmetega (nagu tsentraalsed hapnikuvarustuse klemmid, hapnikukontsentraatorid, niisutuspudelid jne). Mõned tipptasemel-mudelid on varustatud tagasivooluvastase-ventiiliga, et vältida sekreedi või vedelike tagasivoolamist ja hapnikuvarustustorustiku saastumist, vähendades sellega ristnakkuse-ohtu. Peale selle valmistatakse kateeter ühes tükis vormimisprotsessis, mille võtmeühendused (nagu nasaalne sisestusosa ja põhitüvi) on tugevdatud kuumsulatuskeevitusega, et vältida kasutamise ajal paindumisest tingitud purunemist.
Alates materjali valikust kuni detailide optimeerimiseni keerleb nina hapnikukateetri struktuur nii "funktsionaalse teostuse" kui ka "patsiendi kogemuse" ümber. See kliiniliselt juhitud-täpne konstruktsioon ei taga mitte ainult hapnikravi tõhusust ja ohutust, vaid kehastab ka tänapäevase meditsiiniseadme disaini põhilist "inim-keskset" loogikat.